Mida ulmet nädalavahetust!

Meeldivat ulmet, muidugi.
Ma ütlen kohe ära, et Tallinn asub tegelikult paralleeluniversumis ja loogilised põkkumised on välistatud.
Reedest alates olen ma Tallinnaga suhtes olnud. Esimene kord oli nagu ikka, pea ees tundmatusse vette. Tegelikult oli ka tuntust, ent siiski-siiski. Klassikaline ma-tean-kuhu-vanalinnas-minema-peab kukkus välja nii nagu ikka. Ent viis sihile. Tehnilised käigud (loe:Kompressor) ja vallatu loodus (loe:Hell Hunt) ja tiitlikandjad (loe:Von Krahl) avasid mu silmad Tallinna ööelust. Ja mitte nii öisest. Bla-bla-bla-blaan lauPÄEVAL midagi kreisit teha lõppes seal, kus algas võimalus autoga Sakku saada. Sest pärast sööki, piletit, kuut-seitset drinki ei ole enam palju ressursse, mida õhku paisata. Kuna hommik algaski hommikul, olin sunnitud ülejäänud päeva vegeteerima. Päädis sellega ofc, et jalutama-kärutama-asju arutama Saku küla vahel, siis meeldiv feast ja ülemise silmalau murdepunkt. Ärgates tuli vaim jälle valmis panna, et suhtes Tallinnaga teisele sooritusele minna. Why not, alati käpp! Köömes, Ajaratas ja Onu Bella vajasid uudistamist Rock Cafes. Purjus vennaga on see muidugi omaette seiklus (ise kaine olles). Ent siiski kvaliteetaeg. Ja et õhtu complete oleks, tuli ka üks korralik burks teha. Seekord valmistas mu teine pool, Tallinn, mulle pettumuse. Olin kuulnud, et wrappi ei tasu osta siit. Burks mind ka ei vaimustanud. Pelmeenid olid küll hüvad. Aga kas nad saavad mitte hüvad olla?
Väljavõtteid: drink more, be like a ninja; pokker; not sure if drunk or just stupid; kõiki tuttavaid Marisid kahe õhtu jooksul Tallinnas kohata.