Exitus letalis

Tulin kolmaba ära Tartusse mõttega veeta üks meeldiv õhtu ühega. Plaan oli hommikul kaua-kaua-kaua magada. Täpselt 7.30 heliseb aga telefon, ema helistajaks. "Vanaisa suri ära". Esimene mõte, et jälle või. Eelmine kord see tädike, kellega ta koos elab, oli ka helistanud ja öelnud, et surnud, aga tegelikult magas. Seekord oli asi tõsisem. Seega pakkisin ennast tagasi Elvasse minekule, et Tallinnasse asjaajamistele sõita. Ja nii ma siin nüüd venna pool istun, mõtlen, et 89 on juba päris palju aastaid ka ja kõike arvesse võttes on see talle endale ja teistele lihtsam. Emast on kõige rohkem kahju, kuigi mingeid sooje suhteid pole meil kadunukesega kellelgi. Meil kõigil kolmel, kes me tal olime ja kellest tal kama kaks oli.