Jätkan

Kokoneeruks ja mõtleks oma senise elu, oleva elu ja tuleva elu ülidetailselt üle.
Kahjuks on selleks aega vaja.
Selle asemel, et Titanicut vaadata ja reaalsusest veidi kaugemal olla ja nutta ja end välja elada, istusin ma ikka reaalsuses ja vaatasin, millega herr Simm hakkama on saanud.

Ma olen sellel lainel veel vist kaua.
Tahaks tagasi kulmulaineharjale.

Võib-olla aitab aktiivne tegevus. Kaks korda nädalas ujun.
Võib-olla aitavad hoopis Citrosept, Centrum luteiiniga, Vitavision ja B-kompleks letsitiiniga(loe: 3 tabletti ja 16 tilka päevas).

Aga järgmine üritus peab olema midagi alternatiivset.

Samas suutsin ma täna end tänaval naerma ajada ja edasi totra irvega astuda.

Heinakuhjas nõel

Ma nüüd ei tea. Kas ma olen oma elu sinnasamusesse keeramas või mitte. Kas mõttemaailm on jõudnud mõnest ette või tublisti taandarenenud. Elu väärtustest ja kuidas neid saavutada, ma mõtlen. Aasta tagasi novembrisissekanne oli "All hail mateeria". Nojaa. Vist on ikka midagi muud ka. Või siis vähemalt midagi muud on vaja enne saavutada, et selleni jõuda. Kui üldse. Tegelt mulle meeldivad ilusad asjad nii et vist ikka tahan sinna jõuda. Aga eneseavastusretked tuleb enne ära teha. Maailm on suur. Võimalusi palju. Elu on lühike.
Otsustatud.

Konfutsius teadis, et kahelda tuleb. Seda ma teen, aga ikkagi on otustatud.

Aga puhkus?

Palju nelja päevaga ikka juhtuda võib? Kõik.
Suhteselgus. Ja ebaselgus. Korraga.
Ristitud arstirebane.
Suvel Ameerikasse raamatuid müüma. Rahastaja helistas ise.
Tervis on perses.
Kooli on palju.

I want what I want.

Ma tean, mis puudu on.
Ma tahan ilukirjandust. Nüüd ja kohe.
Ja pilte teha. Ma ei ole ikka veel saanud.

Elu

Üks hetk tundub tõeliselt lootusrikas. Sellele järgneb hirm. Tõsisus ja väsimus. Võib-olla keegi märkab, võib-olla mitte.
Kui asjad ei lähe nii, nagu nad peaksid, siis on see selge märk. Ma natuke ootan selle märgiga ja siis on kõik.
Jah, asjalood ei ole nii, nagu nad olla võiksid. Või nagu nad peaks olema. Kui keegi kuuleks, siis ilmselt ei usuks.
Isegi ei usu.